Minu Ironman Tsiteerides klassikuid - selleks, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest. Ma ei hakka siin heietama sellest ajast, kui rohi oli rohelisem vaid ajast, mil käisime Reenaga kaasa elamas Ironman 2021 võistlusele. Kõigepealt ergutasime kangeid naisi ja mehi kodu juures rattaraja ääres ja kui sealt ratturid otsa said, kimasime Roccasse, kust jõudsime kaasa elades Noblessnerisse. Ootasime ära, kui viimased lõpetajad jooksurajalt naasesid ja hakkasime auto juurde tagasi vantsima. See energia ja emotsioonid, mida seal kogesime, olid kirjeldamatud. Tagasiteel auto juurde mõtteid vahetades jõudsime ilma igasuguse eelneva hoiatuseta selleni, et me peame olema järgmisel aastal 70.3 rajal. Ja nii see läks, alustasime ettevalmistustega ja 2022 tegime läbi pool Ironmanist. See ei olnud kerge, aga ka mitte nii raske, kui kartsime. Ja finišijärgsel arutelul jõudsid meie kosmosest tulevad mõtted üksteise pähe ja otsustasime nagu muuseas, et järgmisel aastal oleme me I...