Minu Ironman
Tsiteerides klassikuid - selleks, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest. Ma ei hakka siin heietama sellest ajast, kui rohi oli rohelisem vaid ajast, mil käisime Reenaga kaasa elamas Ironman 2021 võistlusele. Kõigepealt ergutasime kangeid naisi ja mehi kodu juures rattaraja ääres ja kui sealt ratturid otsa said, kimasime Roccasse, kust jõudsime kaasa elades Noblessnerisse. Ootasime ära, kui viimased lõpetajad jooksurajalt naasesid ja hakkasime auto juurde tagasi vantsima. See energia ja emotsioonid, mida seal kogesime, olid kirjeldamatud. Tagasiteel auto juurde mõtteid vahetades jõudsime ilma igasuguse eelneva hoiatuseta selleni, et me peame olema järgmisel aastal 70.3 rajal. Ja nii see läks, alustasime ettevalmistustega ja 2022 tegime läbi pool Ironmanist. See ei olnud kerge, aga ka mitte nii raske, kui kartsime. Ja finišijärgsel arutelul jõudsid meie kosmosest tulevad mõtted üksteise pähe ja otsustasime nagu muuseas, et järgmisel aastal oleme me Ironmani stardis ja me teeme selle ära.
Reena oli juba poolikuks valmistunud väga järjepideva trenniga ja see jäktus lihtsalt väga palju suuremas mahus sel aastal Ironmaniks valmistudes. Mina teadsin, et ma ei õpi päriselt ujuma ja jätkasin oma rannakonnaga basseinis sulistamist ja hiljem avavees, kui vesi veidi soojemaks läks. Lisaks ujumisele olid nagu ikka jooksuvõistlused (peamiselt maratonid), mis olid suuresti ka trenni eest, pikemad kolamised metsas (talvine Taliharja Vanakuri, Kondimootori einevad etapid ja mõned enda planeeritud patseerimised) , talvel spinnimine klubis ja kevade poole väntamine maanteel. Testsõit 3 nädalat enne Ironmani Haapsallu ja tagasi ja kulgemine Käsmu sadamast Võsule kalipso ja ujumispoiga. Jooksutrennid jäid minul vahele. Reena tegi ikka korralikult ja isegi väga korralikult trenni igas liinis. Minu jooksutrennid katkesid juba maikuus, kui peale Lissaboni metsamaratoni läbisin Tartus Maastikumaratoni ja tundsin, et midagi on kannas korrast ära, Aga kuna see polnud varem endast märku andnud, siis võtsin selle teadmiseks ja ignoreerisin seda kerget valu. Läbisin peale seda veel Rpala maratoni, Kondimootori 70 km, Tipust Topini ja Võidupüha maratoni. Ja Võidupüha rajale minu viimane jooks enne eilset jäigi. Kannavalu süvenes ja kõndisin vaid päkale toetudes. Lisaks sain Tipust Topini külge mingi viiruse, mille põdemine ja vindumine viisid selleni, et 2 nädalat enne Ironmani korjasin uue patsilli üles ja põdesin uuesti köha- ja nohuviirust. Need 2 kuu jooksul põetud viirused jätsid orgamismile oma jälje, energia ja võhm olid läinud. Aga Ironman tuli ära teha, sest teist korda sellist stardimaksu ei jaksa maksta, ettevalmistus on käinud Ironmani jaoks ja ei saa ju lasta Reenal üksi seda kõike läbi teha :)
Neljapäeval käisime EXPOl materjale võtmas ja tegime ka viimase kohtingu Harku järvega. Sai selgeks, et võistluspäeval tuleb ikka kalipso selga tõmmata ja minna laineid murdma, sest ilma vist hakkab natuke jahe, kuna vesi on seal olnud viimase kuu jooksul 16-19 kraadi. Peale EXPOt ootas meid väga inspireeriv ja armas vestlusõhtu maailma ägedaima ja kiirema aerutamisduoga. Linda ja Anette jutustasid oma Yukon 1000 aerutamisvõistlusest. Reedel viisime oma rattad Harku järve äärde vahetusalasse, soovisime järvelt, et ta oleks meile homme armuline ja kodus valmistusime selleks, et kõik asjad saaks pakitud õigetesse kottidesse, mida võistluse ajal vaja läheb.
Ja laupäeval, 05.08 hommikul oli äratus veidi enne 4, et jõuda autod Roccasse parkida ja minna bussile, mis viib stardipaika. Viimane kiire pilguheit oma rattale, viimased täiendused rattavarustuses ja jalutuskäik Harku randa, et kl 6.45 startida oma elu võistlusele. 3,8 km ujumist Harku järves korraliku lainetusega ei ole tore, eriti neile, kes sellest liikumisviisist ei oska maksimumi võtta. Läksin vette viimaste seas, ajalimiit 2 h 20 min kuklas vasardamas ja nii ma neid laineid seal murdsin. Vahepeal jõudsid teise ringi lõpetajad mulle järgi ja siis läks pesumasinaks, igast suunast üritati must mööda pääseda. Mõni oleks vist üle ka ujunud, kui ma oleks selleks võimaluse andnud. Mind saatsid terve 2. ringi supilaudadel turvajad, kes kommenteerisid üksteisele, et ta liigub rahulikult, aga kindlalt. Tark ei torma :D Aga peale 3. poi võtmist kogunes neid minu ümber veelgi, kes kõik seletasid midagi (tänu kõrvatroppidele kuulsin vaid osa nende jutust), aga sain aru, et mu aeg hakkab otsa saama. Ja andsin endast kõik, mis mul anda oli, kaldal vabatahtlike meeletute ergutuste saatel sain ma veest välja ülinapilt. Vahetusalas rattakingi jalga pannes tuli üks vabatahtlik mu juurde ja ütles, et mul jäi vaid 16 sek armuaega, et rattasse jõuda. 2-3 lõpetajat, kes minu seljataga veest välja tulid, rattarajale enam ei pääsenud. See oli valus, nii valus vaadata, et pisar tuli silma. Ja ma võtsin endale aega rahulikult taastuda, riietuda ja vabatahtlikega vestelda. Sest ma olin täiesti tühi energiast. aga ees ootas 180 km väntamist armsatel kodustel radadel.
Ja nii ma läksin uhkes üksinduses, viimasena rattarajale. Juba 2. km pärast starti ootas tõus ja see oli raske, tundus, et ma ei saagi sealt üles. Aga vaikselt vändates kulgesin edasi, esimesed ratturid tulid oma esimeselt ringilt (või teiselt), joogipunktides võtsin vaid vett, sest coca-cola oli endal kaasas. Terve rattaraja peale tarbisin ära 1 energiabatooni, jõin ära 1 l cocat ja mõned lonksud vett. Ei ole just väga palju, aga lihtsalt söök ei läinud sisse. Oma suureks rõõmuks nägin teiste väntajate seas ka omasid, Reenat ja Timot. Kahjuks Mari ja Jaan jäid mul tabamata. Joogipunktide vabatahtlikud olid nii toredad, ergutasid nagu jaksasid, mõned mööda- või vastuväntajad tervitasid ja soovisid edu, tegid komplimente mu põlvikute kohta ja nii see rattarada vaikselt kulges. Kiirustada ei olnud kuhugi, sest lihtsalt ei jaksanud. Ja nägin, et rattaetapi limiiti ma jõuan. Ainus tõrvatilk selle etapi meepotis oli käiguvahetaja, mis otsustas 1. ringi keskel üles öelda. Tänu sellele olid tõusud ikka väga rasked, aga teadsin, et need tuleb ära võtta, et jooksma pääseda. Ja ma ei tea, mitmest kaaskannatajast ma rattarajal jõudsin mööduda, aga jooksurajal selgus, et neid oli päris mitu.
Selles vahetusalas läks kiiremini, sest rattast tulles ei olnud pulss laes ja sain kohe vaikselt liikuma hakata. Suurim küsimärk oli mu jalg. Kuna 6 nädalat polnud kannale saanud toetada, oli tõehetk käes, kas ma saan üldse joosta. Ja pärast paari sammu sain aru, et isegi ennetavalt sisse võetud ibukas ei lase kanda korralikult kasutada. Ja tuli leppida, et need 42,2 km tuleb joosta suures osas päkale toetudes. Õnneks vasak jalg toimis ja see sai siis kogu raskuse endale. Kui jalg soojaks oli joostud, siis õnnestus vahepeal ka natuke jooksusammulaadset välja võluda, aga kõndides tegi isegi rohkem valu ja siis tuli vaid päkaga hakkama saada. Sellega ei olnud kerge leppida, aga teadsin, et ma teen selle ära ka sedasi. Ja niimoodi see jooks läkski, väga vaikselt kulgedes. Ma nägin raja ääres nii mitmeid tuttavaid kaasaelajaid, mis andis energiat ja samas võimaluse mitte mõelda oma jalale. Ja kõik need vabatahtlikud joogipunkides, issand, kui toredad nad olid. Mitmes punktis olid tuttavad naised NKK ridadest. Ja juba kaugele kostusid hõiked, mis kinnitasid, nad ootavad mind. See tõi ikka naeratuse näole küll. Ja Rocca joogipunktis olid mulle võõrad neiud, kes mind ootasid ka ujumisetapil. Nad olid jõudnud joogipunkti ja kuidas nad juba kaugelt mind hõikasid ja kogu oma energia mulle teele kaasa andsid ja nii 4 korda etapi jooksul. Nad olid siiralt õnnelikud nähes mind jooksurajal, sest nad teadsid, kui napp see võimalus oli, et ma ei oleks jooksuetapini jõudnudki. Ja kuna minu kulgemine oli rahulik, siis mul õnnestus ära oodata tuule vaibumine ja näha imelist päikseloojangut Stroomi rannas. Jooksurajal õnnestus ära näha kõik Tipust Topini meeskonnakaaslased - Reena, Timo, Mari ja Jaan. Ja kuna tiirutasime 4 korda Rocca ja Stromka vahel, siis mõnega kohtusin isegi mitu korda. Reenaga õnnestus paar korda isegi koos kulgeda ja paar sõna vahetada. See oli nii armas näha tuttavaid nägusid ja teades, et me kõik teeme selle ära. Ja õhtupimeduses, olles rajal olnud 15 h 52 min, sai mu suurpäev läbi. Ma jooksin üliõnnelikuna punasele vaibale, tossukahurite vahel ja valgusshow keskel. Ja siis tuli see ära, mida ma olin kuulnud teistele kuulutams juba vähemalt 8 h (nii rattarajal uuele ringile minnes, kui jooksuringe lõpetades), ja see oli ainult mulle seekord - Jaanika, YOU ARE THE IRONMAN! Ma suutsin isegi lõpukaare all mingi hüppelaadse asja teha ja karjuda vist täiest kõrist, et ma tegin selle ära. Ja kuigi Reena lõpetas paar tundi enne mind, ootas ta mind ära. Nii nad seal koos Priiduga mind ootasid, et teha sellest suurest finišist lõpuklõps ja lugeda see teekond lõppenuks. Leboalas kohtusin ka kahe India neiuga, kellega olin koos rattaetapilt tulnud ja lõpetanud mõne sekundilise vahega jooksuetapi. Soovisime üksteisele õnne ja kiiret taastumist. Sellised hetked on erilised, kui täiesti võõrastest saavad juskui omad, sest nad teevad sama asja ja tunnevad sedasama, mida minagi rajal. Ja see jagatud rõõm on ikka topelt rõõm.
Kindlasti jäi midagi kirjutamata, aga need on hetke emotsioonid, mis tuli kirja panna, sest see tunne ei lase muidu päevaga edasi minna :) Täna lähme Reenaga rattatajale 70.3 vapraid naisi ja mehi ergutama ja neile kosutavaid snäkke ja jooke pakkuma. Täna on nende päev. Ja ma loodan, et kohtame kõiki neid häid tuttavaid, keda teame rajal olevat.
Ja kodus levisse jõudes nägin, kui palju meil oli kodudes trackeri kaudu jälgijaid ja kaasaelajaid, See teeb südame soojaks ja olen kõigile neile südamest tänulik, et nad võtsid selle aja mõttes meiega olla ja meie tegemistele kaasa elada. Kniks ja kummardus teile!
Reena, mu parim ja armsaim kambajõmm kõigis neis hullustes. Ilma Sinuta ilmselt seda tiitlit ei oleks, sest ma ei oleks üksi seda ette võtma ilmselt hakanud. Need ühised kulgemised, väntamised, Harku järvega sõbrunemised ja spinnitunnid. Sa oled kannatlik, et oled ära kuuldanud mu hädaldamise, et küll jalg valutab ja nõrk on olla jms. Olen südamest tänulik, et mu teele on antud selline kaaslane, kellega kõike seda ette võtta ja läbi teha.
Valu ununeb, emotsioon ja mälestus jääb! See oli kõike seda väärt, et jõuda oma unistuse realiseerumiseni. Minu SUURPÄEV!
Kommentaarid
Postita kommentaar