Minu Võhandu 100
Võhandu aerutamismaratonist olin kuulnud juba aastaid ja et see olevat äge üritus. Minu jaoks oli see arusaamatu - istud 20 h paadis paigal, vehid kätega 100 km järjest, heal juhul veel külmetad ka, istud tagumiku kangeks ja mis selles saab ometi toredat olla...Täiesti arusaamatu, miks peaks keegi seda vabatahtlikult tegema, ja eriti veel, kui pole paadiga sinasõber.
Aga mõte oli kuklas ikkagi vaikselt tiksunud, sest seda teevad ka täiesti tavalised inimesed, kellel puudub meeletu aerutamiskogemus ja pigem on harjunud liikuma maismaal. Äkki tasuks ka ikkagi proovida. Eelmisel aastal õnnestus kohtuda ägedate aerutamise tüdrukute Anette ja Lindaga, kuulata nende muljeid Yukon 1000 läbimisest Alaskal ja siis tundus see Võhandu nagu lastelaager suurte maailmas ja otsus oli sündinud. Tuleb järgmisel aastal stardis olla. Ja kuna Reena üldjuhul väga ei puikle vastu igasuguste lolluste läbitegemisele, siis oli ta märkamatult ka "paadis". Suur plaan hakata harjutama tundide viisi sirge seljaga istumist kodustes tingimustes, läks nihu. Suur plaan hakata kevadel vee peal käima, et õppida aere käes hoidma, läks ka suht nihu. Aga siiski 2 korda enne Võhandut õnnestus sattuda jõe peale ja saada aimu, mis meid Võhandul ees ootab. Kahe trenniga saime läbitud 10+8 km ja olime veendunud, et meie oleme nüüd maratoniks valmis :D Eks suurim kartus oli kohe alguses teiste paatide olemasolu. Õppesõidul sai läbitud 10 km omapead, ei pidanud arvestama rammivate raftide ja kihutavate süstadega. Aga maraton ei halasta, seal nägime ikka kõike. Aga sellest veidi hiljem.
Saabusime Võrru reede õhtul, saime oma numbrid kätte, pakkisime asjad veekindlatesse kottidesse, pugesime voodisse ja jäime hommikut ootama. Kell 5:00 oli äratus ja kell 5:40 seadsime sammud stardi suunas. Külm oli, krdi külm hommik oli - selline 0 ringis temperatuur ja tuult ka veidi. Leidsime paatide rägastikust oma Outside lipukese, mille juures ootas meie punane "vann" (teiste titulieeritud nimetus meie alusele). Pakid vööri, pedaalid paika, alaga juhi vahtraleht paadi külge ja olime valmis veele minema. Kuna varasemad pika otsa kogemused on näidanud, siis kõik, mis ei ole käeulatuses, jääb kasutamata. Selles arvestuses panime söögiampsud vöökotti ja joogikoti selja peale, et oleks mugav voolikuga märjukest tarbida, kui vajadus tekib. Minu kotis on juba aastaid olnud gaasita Coca-Cola. Nii ka seekord. Arvasin, et 1,3 l on piisav, aga varuks viskasin igaks juhuks veel 2*0,5l pudelid paati, et saaks vajadusel ümber villida. Kell 7 anti stardipauk ja üle 2800 segase 1178 paadiga asus Tamula rannast teele (lõpetas 1032). Esmalt 4 km ring Tamulal ja siis jõe peale. Jõe vool tundus olematu, paate palju, mitmed samasugused algajad nagu meie ja mingit sõidu tunnet veel ei tekkinud. Suurem rõhk läks manööverdamisele, sest mitmed silla juurest startinud raftid ja supilaud ei olnud veel kaugele stardist jõudnud ja amatöörid erinevate paatide roolis vänderasid ühest kaldast teise. Nii ka meie :D Aga meie vahtraleht püüdis üllatavalt palju tähelepanu ja meile anti andeks nii mõnigi kokkupõrge ja sõiduviga. Aga selliseid oli palju, kes tunnistasid, et on sama algajad ja mõistavad meid ja arvasid, et meie sõidukogemust arvestades läheb meil isegi hästi. Kuna õppesõit sai nädal varem tehtud, siis tundus, et nüüd oleme jõudnud järgmisesse faasi, ehk oleme algajad. Mõnda paati vaadates tundus küll, et ollakse alles õppesõidu faasis. Kilomeetrid kulgesid, ootasime päikest, mis pidi päev otsa sirama, muljetasime kaaskannatajatega ja jõudsime esimese tammini, kust tuli paat seljas edasi liikuda. Kuna meie arvasime, et nii nõrgad me ometi ei ole, et vajame endale saatemeeskonda, siis vedasime ise. Jube, kui raske see vann oli. Mäest üles üle tee teise kaldasse ja paat taas vette. Kuna iga peatus on väga ajamahukas, siis otsustasime ka teha WC-peatuse kohe ära, et saaks muretult edasi kulgeda. Seal saime ikka oodata ligi 10 min ja siis hakkas külm. Paat vette, uueseti kühveldama, et soe tagasi sisse saada. See külmunud sõrmedega põlle kinnitamine oli päris keerukas, aga lõpuks olime taas vee peal ja pidu võis jätkuda. Teekond Paidra tammist alates oli põnevam, oli sinka-vonka kulgemist, kiviseid laskumisi ja korralik kärestik meiesuguste vandersellide jaoks. Kuna kaarti ei vaadanud, siis päris kindel ei ole, aga ilmselt olid need Leevi ja Süvahavva kärestikud, mille eest hoiatati ja need läksid meil minu hinnagnul väga hästi, st me jäime vee peale ja saime oma teekonda ilma pausita jätkata. Kuigi oli näha, et kaldad olid paate ja külmast värisevaid tegelasi täis, kel oli õnnestunud oma paat kummuli keerata. Ma imestasin iga rafti nähes, et kuidas nad küll kambakesi seal peal liiguvad, kärestikel paadis püsivad ja omavahel tülli ei lähe. 4-10 tegelast paadis 1 ruutmeetri peal. Mitmel raftil oli liikumistrajektoor veel pikem kui meil, sest tundus, et nad käisid läbi risti-rästi läbi mõlemad jõe kaldad ja neist möödumine oli alati küsimärk, et kumbalt poolt oleks tark manööverdada. Mõned kokkupõrked olid küll raftide ja teiste väiksemate alustega, aga kõik läks õnnelikult. Ja siis meie üllatuseks tuli u 52. kilomeetril mingi väike laskumine, mis tundus köki-möki eelmistega võrreldes ja ometi sai seal tehtud väike vale arvestus ja maandusime oma alusega okstes. Jõudsin vaid mõelda, et kas põll tuleb ise lahti ja juba olid mu jalad kivide vahel ja vool kandis edasi. Reena jäi paadi juurde kivide vahele lõksu ja mina üritasin vastuvoolu paadini jõuda. Päris keeruline, kui vool viib edasi ning kivid ja oksad takistavad liikumist vastassuunas. Aga paat sai päästetud, Reena pääses ka kivide vahelt kaldale ja siis hakkas külm. Enne ei saanud aru, et vesi oleks külm olnud. Ajasime värisevate kätega kuivad särgid selga (Reenal olid õnneks ka kuivad püksid kaasa võetud), müts ja buff ka uute vastu vahetatud, paat veest tühjaks ja uuesti teele. Õnneks sattus fotograaf täpselt sel hetkel sinna ja aitas meid tagasi rajale. Kühveldasime edasi, aga tunne oli nadi, sest minu eksimuse tõttu olime me selles märjas ja külmas jamas. Aga katkestamise plaani ei tulnud kordagi isegi pähe (kuigi meie käest ikka mõned möödujad küsisid, et kas jätkame). Kohe peale sulistamist möödusime Reo sillast ja ees ootas Leevaku. Kui esimeses kahes ülevedamises olime omapead ja väga meie ponnistusi ei märgatud, siis kaks viimast ülevedu võttis üks abivalmis noorhärra juhtimise üle ja aitas meid teisele kaldale. Kuigi ta oli seal saatemeeskonnaks teisele paadile, päästis ta oma abiga meie päeva. Suured tänud talle selle eest! Peale seda ülevedu hakkas külm, kuna särk sai uuesti märjaks (märg jope ja top leotasid särgi märjaks) ja püksid polnud üldse tahtnud kuivama hakata, kraad oli 0 lähedal ja tuul andis ka hoogu juurde. Paadis kahjuks sooja sisse ei saanud, tekkisid kerged külmavärinad ja jalad ei tahtnud enam pedaalidel püsida korralikult. Otsustasime, et viimasel üleveol Räpinas tõmbame selga viimased kuivad särid, mis vööris meiega kaasa sõitsid, teeme kiire WC-pausi ja siis kimame lõpuni, sest sealt jääb vaid 10 km päästva Võõpsuni, kus ootab soe saun ja medal. Räpinast alates hakkas hämarduma ja 1 h enne lõppu otsisime ikka lambi välja, et näeks ka, kuhu tuleb liikuda. Mitmed kihutasid meist mööda, kes seetõttu, et polnud lampe kaasas ja kes lihtsalt ootasid lõppu nii väga, et olid valmis selleks kogu jõu mängu panema, et see kannatus ometi läbi saaks. Kuivade särkidega läks elu palju toredamaks, ei olnud enam külm ja paar kaasvõitleja antud kummikommi andsid energiat juurde. Ja u 1,5 h hiljem sirasid meie ees Võõpsu suurlinna tuled ja päästev finišikaar. Tehtud, me tegime selle trassi läbi 15 h ja 1 minutiga. Minu algselt loodetud 20 h sai 5 tunniga ületatud. Me oleme ikka väga rahul, et me otsustasime osaleda ja selle ära tegime. Ka sellistest vandersellidest nagu meie, ilma suurema kogemustepagasita, on võimalik saada Võhandu jõe alistajaks. Kuigi selle 15 tunniga meist tegijaid ei saanud, tulid mõned kurvid meil ikkagi täitsa hästi välja, endale korraks tundus, et isegi Ott Tänak kahvatub meie soorituse kõrval. Mõned kurvid läksid jälle nii lappesse, et kaldad tundusid üksteisele liiga ligidal olevat. Aga äge seltskond rajal, mitmed tuttavad, kellega sai mõned sõnad vahetatud ja kaaskannatajad, kellega sai rajal korduvalt kokku juhtutud, tegid sellest päiksetõusust kuni loojanguni väga ägeda päeva. Ja ma olen siiralt tänulik, et minu "partner in Crime", Reena, oli nõus minuga pikemalt mõtlemata ühte paati tulema, usaldas pedaalimise minu jalgadesse ja kätesse ning on sõber edasi ka peale väikest ujumisetappi poolel trassil. Sügav kummardus Reenale, et kõigi mu hullustega kaasa tuled ja tänud kõigile kaasvõitlejatele, kes tegid sellest üritusest selle, mida annab meenutada veel pikalt. Jutuke on endale meeldetuletuseks, kui peaks mõni sarnane segane mõte tekkima :D
Meeldetuletuseks - stardis oli -1 kraadi, päiksest polnud haisugi ja kerge tuuleke. Päeva peale tuli päike isegi välja, kraad soojenes umbes 6 pügalani. Viimased 1 h sadas mingit lörtsi- ja vihmalaadset ollust, kraad jahenes taas 0 ligi. Seljas oli 1 pikavarrukaga pluus ja veekindel jope + päästevest. Käes olid õhukesed kindad ja Timolt saadud muhvid. Ilmselt oleks selle varustusega lõpuni OK olnud, kui poleks märjaks saanud. Kaasa tuleb võtta vähemalt 2 kuiva särki, 2 pr kindaid, 1 varumüts ja kindlasti kuiv buff. Sokke vahetama ei hakanud ja varvastel külm ei hakanud. Jalas Hillarilt saadud sukeldumispapud. Kõik lahtised asjad tuleb panna veekindlasse kotti ja panipaika. Sulistamisel napsas jõgi hooletult lahtiselt istme taha visatud Coca pudeli ja veeviskamise kannu. Ja kõik, mida plaanis jooksvalt tarbida, peab olema enda küljes. Ja saatemeeskond oleks ka abiks :D Kaasa sai võetud joogikotiga 1,3 L Cocat, millest 1 L alles jäi. Batoonid, šokolaadid, geelid ja Kasekese kommid jäid kõik puutumata. Rajal kulus ära 0,3 L Cocat, 1 magus pirukas TP-s ja paar ampsu juustu ja õllevorstikesi. Ja 4 kummikommi, mille kaaskannataja Räpinas andis :D
Kommentaarid
Postita kommentaar