Minu Saimaa Cycling Tour 300
Aastal 2023 leidsin interneti avarustest Saimaa Cycling Touri info ja tundus, et sinna lihtsalt peab minema. Need päikseloojanguga järvede vahel tehtud pildid müüsid mulle selle ürituse hetkega maha :D Kuna eelnevatel aastatel see üritus mu kalendrisse ei sobitunud, tuli kindluse mõttes 2025. aasta sõiduks registreering juba 2024.aasta augustis ära teha. Õnneks olid Reena ja Kairit ka ilma pikema mõtlemise ja veenmiseta kambas. Majutuse panime Joutsenosse, kust jäi stardipaika u 15 min sõitu. Võistluskeskuses Imatras olid mõistliku hinnaga öömajad juba ligi aasta varem välja müüdud ja tuli vaadata veidi laiemat pilti. Võistluspäeval selgus, et rada kulgeb ka läbi Joutseno ja me kimasime umbes 20.kilomeetril oma öömajast mööda. Kairit sebis meile sõiduvahendi, mille katusele mahuks ära 3 ratast ja neljapäeval asusime sadama poole teele. Võtsime selleks reisiks lausa 4 päeva, et jõuaks ilma kiirustamata kohale ja saaks pärast sõitu ka veidi puhata ja mängida. Reedel ennelõunal võtsime stardimaterjalid välja, tutvusime EXPOl pakutavaga ja käisime Prismas veel viimaseid puuduvaid varusid täiendamas. Kuna tõotas tulla pikk sõit läbi öö, tundus mõistlik teha enne õhtut väike iluuni. Minul kahjuks see väga hästi ei õnnestunud, vaid tund aega õnnestus tukkuda ja sellest pidi piisama siis järgmiseks umbes 20 tunniks.
Start anti lainetena 4 min intervalliga. Esimesed kiirtormajad saadeti teele kl 19:00, meie sõit sai alguse kl 21:04. Stardipaiga melu oli äge, rahvas siblis ringi ja tegi viimaseid ettevalmistusi, et kõik vajalik 300 km läbimiseks korras oleks. Isegi ilm oli lõpuks ometi suvine, päike paistis ja soojakraade oli ka veidi üle 20. Kõik tingimused olid olemas üheks toredaks sõiduks läbi öö. Meie grupis startis umbes paarkümmend ratturit, kes suht peale starti meil eest ära kadusid. Natuke lootsimegi seda, et saame liikuda omapead, oma tempos ja mitte lasta teiste kihutamisest ennast segada. Kuigi kusagilt ei õnnestunud välja lugeda, palju 300 km distantsil startis, oli enam-vähem kogu raja ulatuses keegi nägemisulatuses. Esimene TP ootas meid 50. km peal Lappenrantas. Seal oli korralik "laulupidu" - rõõmsaid rattureid ja omanikke ootavaid rattaid oli massiliselt. Kõik mahtusid kenasti söögi-joogini ja leidsid peale kosutust lihtsa vaevaga ka oma suksud üles. Päike hakkas loojuma järve taha ja oli selge, et järgmised umbes 4 h tuleb kulgeda hämaras ja mingi osa suht pimedas. Umbes kl 23 panin rattalambi põlema, et end autodele nähtavaks teha ja ise ka võimalikke auke ja kühmusid paremini näha.
Esimesed 120 km sõitsime kolmekesi kordamööda vedades. Ise kellegi gruppi ei trüginud ja kedagi väga enda seltskonda ka ei oodanud. Peale teist TP-d 89. km peale Savitaipale puhkepausi hakati vaikselt meie selja taha kogunema. Kuigi vahepeal oli kuulda selja taga tõusudel käiguvahetusi, laskumistel tirri kõrinat ja pidurdamisi, siis pikka aega olime meie veduriks ja meist mööda ei trügitud. Reena andis veel mitmeid kordi jälitajatele märku, et meist võib ka mööduda, aga nendele noorhärradele meie tempo sobis. Ühel heal hetkel hakkas ikkagi selja tagant rong liikuma ja ligi 40-50 ratturit möödus meist tagatulede vilkudes. See oli äge vaatepilt, kuidas punased tulukesed mööda teed küngastest üles-alla vurasid. Sel hetkel oli kahju, et ei saanud seda filmida.
Kolmandast TP-st 120. km peal Suomenniemis startisime suurema pundiga ühel ajal. Reena sai esimesena hoo sisse ja meie jäime Kairitiga grupi sappa lõksu. Rohkem me Reenat rajal ei näinud. Meie tiksusime rahulikult tõuse võttes ja laskumistel vuhisedes ja kordamööda vedades Mikkeli TP-ni 162. km-l. Sirutasin veidi selga ja jalgu, võtsin taas topsi spordijooki ja enne uuesti liikuma hakkamist otsustasime Kairitiga, et ma hakkan vaikselt ees väntama, kuni tema veel peatust naudib ja küll ta mu mingi aeg jälle kinni. Mulle sobisid pigem lühikesed pausid, sest peale spordijoogi manustamise ja selja sirutamise ja reite venitamise mul TP-s teha ei olnud. Enne järgmist TP-d 191. km peal vuhises Kairit must mööda ja temaga kohtusin edaspidi TP-desse jõudes, kui tema juba lahkuma hakkas.
Kuigi need TP-d ei olnud mulle otseselt vajalikud, oli tore põhjus korraks sadulast maha tulla, spordijooki rüübata ja veidi end sirutada. Ja nende pausidega sai enda jaoks seda distantsi ka tükeldada, oli jälle midagi oodata (süüa elevanti väiksemate ampsudega :D) Turi jäi päris kangeks, reiepealsed muutusid hellaks ja kõht hakkas valutama (ilmselt spordijoogi, magneesiumi, coca ja energiabari kombo kokku. Väike sirutus tegi olemise korraks päris heaks, aga punnis kõht ja valu saatsid mind finišini. Öösel jõudis vahepeal taas päike tõusta järjekordse järvekese tagant ja algas uus päev, võis rattalambi ära kustutada ja nautide päevavalgust. Rada lookles pimedal ajal peamiselt suuremal teel, kus oli hea nähtavus ja korralik sile asfalt. Täitsa mõnus oli sedasi lihtsalt kulgeda, nautida loodust, liikumist ja iseendaga olemist. Mõned kaasratturid möödusid must rajal vist 7-8 korda - tõusul rühkisid nad must mööda, laskumisel möödusin taas mina neist, paari tõusu pärast olid nad jälle mul sabas ja turnisid mööda. TP-des läks neil kauem ja peale pausi kimasid nad taas mööda. Nii said mõned rattad, sokid ja seljad päris tuttavaks juba :D Kui laskumistel õnnestus sisse saada 55 km/h, siis tõusudel langes see 8 km/h peale. Poleks uskunud, et neid künkaid on seal nii tihedalt ja nii palju. Kümneid kilomeetreid olid ainult tõusud ja laskumised ja mitte meetritki lauget maad. Täitsa kahju hakkas käiguvahetajast, sest iga mõne minu tagant tuli jälle käike juurde panna või maha võtta. Kui esimeses pooles esimest hammakat ei olnud vaja kasutada, siis teises pooles läks käiku kogu käikude pagas (nagu klaverimäng, otsi aga sobiv noot ja vänta). Tõusud läksid järjest vaevalisemaks, aga siiski õnnestus kuidagi ennast neist üles pressida. Ja näha oli, et rajal oli raske kõigil, kes minuga enam-vähem samas tempos kulgesid.
Ligi 150 km-t möödus nagu palverännak iseendaga. Kellegagi rääkida ei olnud, kaaskannatajatega sai pilke ja emotsioone vahetatud sõnatult, kellaajast polnud aimugi ja kuna olin suutnud poolel maal oma kella kogemata kinni vajutada (kui display vaadet tahtsin muuta), puudus selge teadmine, kui kagule ma omadega olen. Täielik ZEN iseendaga. Paari tõusu lõpus kellegagi ühes rütmis üles rühkides muigasime vaid, et OMG, millal see ükskord lõpeb või ainult ohata PERKALE. Rada kulges järvede vahel, aeg-ajalt läbi mingi küla või asula, väga palju metsade vahel, ületasime mõned pikad sillad ja veidi nägime ka tööstuspiirkondi. 20 km enne lõppu oli viimane TP Ruokolahtis. Endalegi üllatuseks märkasin teiste kaaskannatajate seas Kairiti roosat kostüümi. Tegin kiire spordijoogi tankimise ja otsustasime selle lõpuosa koos vändata. Lõpuks ometi läks rada lihtsamaks, ei olnud enam selliseid 7-10% tõuse ja päris pikalt anti võimalus isegi peaaegu lausmaal vändata. Mulle tundus, et need viimased 20 läksid meil täitsa mõnusalt ja valutult. Enne Imatrat ühest laskumisest alla kihutades muutus päris ootamatult foori roheline tuli punaseks. Ühtegi reguleerijat ei olnud ja korraks tekkis tunne, et kas me oleme ikka õiges kohas ja kas me peame valgusfooride vahel sirgeldama. Aga foor muutus meie kiiruse vähenedes taas roheliseks, sõit jätkus ja peale kurvi tuli nähtavale ka päästev nooleke, mis kinnitas, et oleme õigel teel. Kaugemal ees oli aeg-ajalt sirgematel lõikudel näha paari selga, aga pigem kulgesid need viimased kilomeetrid omapead vändatates ja nooli jälgides. Umbes 5 km enne lõppu pani meist hirmsa hooga peale kurvi mööda meeste grupp ja oli oht neile jalgu jääda. Õnneks mahtusime teele kõik ära ja olimegi märkamatult Imatras. Kuigi lõpp tundus juba käegakatsutav, ei või enne milleski kindel olla, kui finišikaar läbitud. See on läbi alles siis, kui see on läbi :D Tiirutasime veel ringteedel ja järsku avanes meie ees peale järjekordset kurvi finišikaar, naeratavad medalineiud ja meile riputati medalid kaela. Kui seal poleks kollastes vestides neiusid ootamas olnud, oleks vist edasi kimanud, sest väga palju rahvast tee ääres ei olnud ja kaar oli ka väga ootamatus kohas. Ei jõudnud isegi lõpufoto jaoks valmistuda :D Reena juba ootas meid. Ta oli tunnikese jagu saanud päikest nautida ja koibi sirutada. Ja kuidagi ootamatult, ilma suuremate tulede ja viledeta saigi see sõit läbi. Muidugi tuli enne chillialale jõudmist teha ka fotoseina ees võiduka naiskonnaga lõpupildid. Ma olin oma sõiduga rahul ja äärmiselt tänulik oma armsale velole, et ta mu viperusteta lõppu sõidutas. Ma rajal mõtlesin mitmel korral, et ehk veab ikka ratas mind lõppu, mitte vastupidi :D
Rajal sai veedetud 14 h ja 20 min, millest väntamisele kulus u 12 h 35 min, võetud u 2600 tõusumeetrit ja joodud ära 1,2 L cocat ja umbes samapalju spordijooki. Nosimiseks piisas enda kotis olevast soolasest - peaotäis pähkleid, juustupatsi ribasid ja küüslauguleivakesi. Lisaks läks käiku ka pool Kalevi pähklibatooni. Kogu selle trassi peale kulus sööki ikka väga vähe, aga seda oli arvata, sest ma ei ole õppinud rajal korralikult sööma (ega ei ole väga üritanud õppida ka). Rajal tarbisin ära 2 magneesiumi ja 1 energiageeli marmelaadi. Soolakapslid jäid seekord alles. Öiseks sõiduks tõmbasin särgi ja varrukate peale ka vesti ja sellest täitsa piisas. Päike siras kohe peale tõusmist ja jäi taevasse terveks päevaks. Mida ühelt rattasõidult veel tahta - imeline ilm, imeilus loodus, tapvad tõusud, kiired langused, hea tähistus, minu armsad kaasteelised Reena ja Kairit, teistega arvestavad kaaskannatajad rajal ja mõnus chill finišis. Juba purskkaevu ääres istudes ja koibi sirutades sain aru, et tegelikult teeks seda kunagi veel (aga mitte niipea) :) Kuigi peale sõitu arvasin, et sel suvel rohkem ratast kuurist välja ei aja, siis paar päeva hiljem tundub, et võiks mingi pikema rahuliku tiiru teha ja vaadata juba ka järgmisesse aastasse mõne toreda pikema väntamise. Valu kaob, emotsioon jääb :)
Kommentaarid
Postita kommentaar