Minu Saimaa Cycling Tour 300

 UTVV 2025 Ultra Trail Vipava Valley Gladiator 60,  26.04.2025

Lugu sellest, kuidas meist said Gladiatorid. 

Septembris 2024 paiskas Air Baltic müüki soodushinnaga lennupiletid ja pakutavate sihtkohtade seast leidis Reena meile kõige sobivama olevat Ljubljana, kuna soodusperioodil toimub Sloveenias UTVV mägiultra. Kuna paaril korral on kodusel pinnal proovitud ultrat ja ka võimaluste piires mägisemat maastikku, tundus igati ahvatlev külastada Sloveeniat ja nautida sealseid künkaid. Kuigi reisi ja jooksu distantsi valimisele sai kulutatud vähem kui pool tundi, sai seekord tehtud mõistlik valik ja 110 km asemel piirdusime 60 km distantsiga. Ja oi kui tänulik ma selle otsuse üle rajal olin, isegi korduvalt :)

Õnneks sobisid pakutud kuupäevad ka Tuijale ja Katrinile ja üle mitme aasta sai taas meie neljane naistekas matkareisile minna. Nädal enne reisi osalesime Reenaga aerutamismaratonil ja saime teist korda linnukese kirja Võhanu maratonil. Sel korral oli ilmataat aerutajate vastu helde ja nautisime päikest ja sooja ilma täiel rinnal. Kui kätte jõudis aeg lennujaama sõitma hakata, oli kraad langenud vähemalt 10 pügala võrra. Sloveenia tervitas esimesel päeval küll kerge vihmaga, aga kõik ülejäänud päevad siras taevas päike ja kraad kõikus 20-25 vahel. Ljubljana lennujaamas võtsime rendiauto (Ford KUGA) ja sõit mägede poole võis alata. Õnneks on meil kambas kogemustega juht ja kogu autos veedetud aeg möödus väga mõnusalt - rahulikult ja kindlates kätes olles.  Aitäh, Tuija, et meile nii sujuvat sõitu pakkusid. 

Esimesel õhtul külastasime oma esimese ööbimiskoha, Vipava kindlust. Otse meie maja eest läks rada mäkke kindluse juurde. Kuna nägime põõsaste küljes ka linte, oli selge, et sealt kulgeb ka meie jooksurada. Reedel külastasime EXPOt, saime kätte oma numbrid ja peale seda võtsime suuna koobaste juurde. Varemalt ostetud piletid tagasid sissepääsu Skocjanske koobastesse. Võimas koobas - ligi 2,5 km maa-aluseid käike, vulisev jõgi ja kõrgeimas kohas ligi 160 m kõrge lagi. Väga huvitav kogemus ja võimalus nautida looduse võlu, millest maa peal aimdustki ei ole. 

Õhtul sättisime asjad jooksuks valmis ja selle käigus sai vaikselt ka vaimu valmis seatud eesootavaks. Laupäeva hommikul viis meie väike, ent tubli toetustiim meid kõrvallinnas asuvasse starti. Vipavast Ajdovščinasse kulus sõiduks umbes 10 minutit. Eelmisel õhtul saadeti rajale 160 ja 110 km kanged naised ja mehed. Laupäeval saadeti kõigepealt rajale meie 60 km kamp ja peale meid veel 30 ja 15 km jooksikud ning 10 km Hike and Wine nautlejad. Viimaste seas asusid viinamarjaistunduste poole ka meie toetustiimi liikmed Tuija ja Katrin. 

Esimesed 4-5 km kulgesime Reenaga koos, aga esimesel tõusul jäin targu tahapoole, et mitte end kohe algul ära küpsetada. Kuna ilm oli soe ja päikseline, siis oli selge, et tuleb võtta rahulikult ja arvestada ka hetke saiavormiga. Vaikselt sörgi ja kõnniga vaheldumisi kulgedes tundus, et sedasi on lootus isegi 16 h sees lõppu jõuda. Vaated olid imelised, rada lookles üles-alla viinamarjaistanduste ja metsade vahel. Jooksunumbrilt sai vaadata raja profiili ja tänu sellele oli ülevaade eesootavast olemas.  Kuigi teine tõus oli kõrguse mõttes mitte midagi erilist, oli selle tõusunurk tappev. Iga natukese aja tagant tuli korraks hinge tõmmata, nõjatuda keppidele ja loota, et tipp on varsti käes. Pulss kõikus rahulikult kõndides 170-190 vahel ja tundus mõistlik võtta endale aega tõusumeetrite läbimiseks. Enne pikka tõusu Nanose mäele oli väikses külakeses TP, kus pakuti kõike, mida hing ihata oskas ja isegi seda, mille peale poleks tulnud - koogid, tomatid, juust, küpsised, kommid (ilmselt veel midagi, mida ei märganud) ja joogipoolisest oli pakkumises vesi, spordijook, coca-cola, alkovaba õlu. Peale kiiret kosutust oli selge, et pole enam päääsu ja hakkab lõputu tõus kõrgustesse. Tõusu võttes kohtusin rajal mitmete kohalikega, kes imestasid mu mütsi ja särki vaadates, et oledki Eestist siia tulnud jooksma!? Nii kaugle?! Kuigi kõikide distantside peale oli rajal 52 riigi esindatus, tundus meie pisike Eesti nende jaoks piisavalt eksootilisena. 

Tõus Nanosele kulges valdavalt metsa vahel ja tänu sellele polnud ka väga aimu,  kui kõrgel me oleme ja mis meid ees ootab. Metsarada muutus kivisemaks ja tundus, et Suur Tõll ja Kalevipoeg on käinud seal kivisõda pidamas. Kuigi tõusunurk oli peaaegu kadunud, siis liikumiskiirus sellegipoolest väga ei kasvanud. Korduvalt tänasin ennast mõttes, et kepid kaasa sai pakitud. Nendest oli palju abi nii tõusul kui ka laskumisel.

 

Tõusu lõpupoole hakkas mägi enda tõelist palet näitama. Külm tuul, udu ja 6 soojakraadi saatsid meid umbes tund aega, kuigi metsast väljudes oli kerge lootus, et hakkame jõudma juba tippu ja seega ka poolele maale. Tuul kõigutas korralikult ja samm muutus järjest töntsimaks. Tundus, et see ei lõpegi, mitte iialgi, ja keegi on Nanose tipu ära viinud. Siiski, lõpuks, kui täitus 33 km, oli kuulda läbi udu Pink Floydi ja noa-kahvli märk viitas tõsiasjale, et me oleme lõpuks tipus. Enda arust tegin  video udusest saabumisest TP-sse, aga tegelikult tuli hoopis paar hädist pilti :( Õnneks Reena sai enda tipu vallutuse videosse. TP-s olid mitmed väsinud kaasteelised, kes nautisid sooja suppi ja otsisid kosutust rikkalikust valikust. Mina täitsin vaid veepudeli, võtsin tüki apelsini ja asusin teele. Kiire klõps mõmmiga, kes end lõkke ääres soojendas ja algas laskumine. 

Kuna külm ja tuul olid jõudnud juba jalad kergelt maha jahutada, läks algul veidi aega, et samm jälle paika saada ja mitte endale laskumisel viga teha. Kuna põlv andis endast kogu aeg märku, tuli temaga arvestada ja teha kõik endast olenev, et ta kenasti lõpuni vastu peaks. Peale 2,5 km laskumist algas taas kerge tõus päikse poole. Kergelt krampi meenutavad tuksed reies andsid märku, et tuleb käiku lasta oma teine magneesium ja loota, et sellega kestan lõpuni. Joogipaunas oli  l jagu cocat ja väikses pudelis igaks juhuks 500 ml vett. Vesi kulus ära magneesiumi manustamiseks. Kuna cocat pakuti ka igas TP-s, siis jagus õnneks vedelikust kenasti jooksu lõpuni. Kogu trassi peale umbes 1,2 l cocat ja 500 ml vett.

Kuigi kella väga tihedalt ei vaadanud, siis arvestuslikult võis kuluda 2700 m kõrgusele tõusule 3 h ja laskumisele u 1,5 h. Laskumisel olin päris palju omapead, ei olnud kedagi ees ega taga näha. Kuna rada oli konarlik, siis väga suurt kiirust laskumisel arendada ei saanud ja kulgesin mõnusalt kerge sörgiga lonkides. Enne Vipavale lähenemist jõudsin järgi päris mitmele, kes olid must peale TP-d möödunud. Kindluse juurest helistasin oma armsale toetustiimile, et anda märku oma saabumisest. Öömaja sai kogemata valitud nii hästi, et põhimõtteliselt uksest välja astudes olid nad raja ääres. Nii tore oli näha oma armsaid kambajõmme. Ma olin kindel, et Reena on juba finišis, aga selgus, et ta on veel teel, kuna Vipavast on lõppu u 13 km ja üks tõusupõks mahub ka veel sinna sisse. Selgus, et see tõus oli põksust kaugel, see oli pigem Himaalaja või midagi veel hullemat. Aga siiski vaikselt kulgedes hakkas kilometraaž lähenema 63 km-le, mis pidi tähistama meie jooksu lõppu. Mäest alla vaadates oli näha linna ja kuulda oli ka jooksu kommentaatori entusiastlikke hõikeid - jooksikud jõudsid järjest finišisse, aga mina olin alles mäe otsas ja tundus, et ma olen kusagilt valesti pannud ja liigun nüüd 110 või 160 km trassil. Siiski õnneks see kartus oli asjatu. Vahepeal oli päike ennast kokku pakkinud ja valguse endaga kaasa võtnud. Peale 63 km täitumist hakkas rada laskuma ja läbi pimeda metsa otsisin teed küla poole. Kuigi mul oli lamp kaasas, otsustasin, et liigun ilma selleta nii kaua kui võimalik. Päike loojus kell 20:21 ja pilves taevas koos metsaga muutsid nähtavuse suht nadiks kohe peale loojangut. Üks kaasteeline, kes viimasees TP-s arvas, et pääseb ka ilma lambita, otsis ikkagi 1,5 km enne lõppu lambi välja. Mina jätkasin jonnakalt ilma. Peale väikseid põikeid juurikatel-kividel ja lintide otsimist jõudsin päästavale laskumisele, mis viis aasale ja nähtavus muutus paremaks. Ligi 700 m veel läbi linna ja oligi kõik. Meie kamba naised juba ootasid mind kaare juures ja võtsid mind juubeldades vastu. TEHTUD! Oi, see oli võimas ja kirjeldamatult hea tunne. Jõuda lõppu, peaaegu valges ja ilma kahjudeta. Atiäh, armas kere, et sellele vastu pidasid. Viimased 3-4 km ma ainult jooksin ja möödusin päris mitmest kaaslasest. Ka see tundus uskumatu, sest isegi mäest alla on peale sellist distantsi raske joosta, tõusmisest rääkimata. Aga tahe lõpetada päevavalguses ja panna rajale kogu oma jõuvarud, andis tiivad :) Üllatuslikult  hea enesetunne oli peale jooksu. Reied andsid veel tunda mitu päeva, et midagi on nendega tehtud, siis üldine olemine oli väga hea. Aeg 12 h 40 min. Keskmine pulss 163 ja max 191. Kella statistika järgi  oli minu jooksu alguse 100% potentsiaalist lõpus järgi jäänud närune 1% :)  Aga vähemalt midagigi. Tugitiim sõidutas meid koju, pakkus meile päeval vaaritatud pastat, sai end puhtaks kasida ja saimegi lugeda selle päeva lõppenuks. Väga äge päev täis positiivseid emotisoone, mis vaheldusid tõusudel kerge meeleheitega. Edasi ootas 4 päeva puhkust, sest suur töö oli tehtud (milleks sai tuldud). :) 

Järgmise päeva veetsime Triestes, külastasime Katrini tütart Helanat ja tulevast väimeest Matejid. Jalutasime linna vahel ja pealelõunal võtsime suuna Bledi poole. Seal ootas meid järgmine öömaja. Esmaspäeval nautisime päeva Bledi järve ääres. Imetlesime vaateid järvele ja mägedele, võtsime veidi tõuse ja peesitasime murul. Bled on kohalike seas väga pop koht ja tänu hooajavälisele ajale ei olnud rajad veel ülerahvastatud. Kuigi rahvast juba liikus ja erinevate riikide numbrimärkidega kämpareid oli ka päris palju, mis viitas saabuvale suvele ja rahvaste rändele.

Teisipäev kulus Bohinj järve ääres. Kõigepealt külastasime Slap Savicat, võimas mägede vahele peidetud kosk ja kanjon. Kuna mitmed väiksemad jõesängid olid kuivad, võis aimu saada, kui palju vett ja võimsust sellel kosel oleks veel suurvete ajal. Ülejäänud päeva veetsime tatsates ümber järve. Pistsime jalad korraks ka vette, aga piisavalt karge vesi suplusele siiski ei meelitanud. 

Kolmapäeval võtsime suuna Ljubljana peale. Vahepaladeks külastasime väikseid külakesi ja saime tunda sloveenlaste külalislahkust. Väga armsad pisiked kohad, armsad kohvikud ja lõputult vaateid mägedele. Viimane öö möödus Ljubljanas. Meie korter asus linnast väljaviiva tee peal. Liiklus jalge all oli päris tihe ja kõrval andis täistundidest märku kirikukell. Aga vaatamata sellele möödus öö suhteliselt rahulikult ja peamiselt ikkagi magades. Reisi viimasel hommikul tegime veel väikse jalutuskäigu kesklinnas, ammutasime endasse lillede ilu, jõe vulinat ja ärkava linna hääli. Kell 13:55 tõusis lennuk õhku ja Sloveeniast sai meie jaoks minevik. Koos sellega ääretus koguses positiivseid emotsioone ja mälestusi sellest ägedast reisist. Väga armas pisike riik oma mägede, jõgede, lopsaka looduse ja lahkete inimestega. Mind üllatas selle riigi puhtus. Isegi meie esimeses ööbimispaigas Vipavas, kus oli päev otsa ja ilmselt ka poole ööni oodatud jooksikuid ja neid kostitatud, oli hommikul kella 9ks kõik koristatud ja isegi tänavakivid ära pestud. Mitte jälgegi möödunud jooksupäevast. Kleepuv coca oli tänavalt kadunud ja lindid kokku korjatud. Sloveenia üllatas mind positiivselt ja julgen soovitada seda ka teistele. Jooksikud, kes tahavad turnida mägedes ja nautida loodust, siis UTVV on teile. Väga hea korraldusega üritus, oli tunda, et asja tehakse südamega ja mõeldes osalejatele. Ei ole tunda raha tagaajamise maitset, mis paraku mitmetel spordiüritustel hakkab vaikselt ajapikku läbi kumama. Nii head raja märgistust ei ole ma kohanud kusagil, isegi mitte Eesti parimatel jooksudel. Matkasellid, kes otsivad künkaseid radu, jõgesid, viinapuid ja metsa, siis Sloveenia on selleks väga õige koht. Olen ääretult tänulik, et sain veeta oma nädala nii armsas seltskonnas ja nii ilusas kohas. Uute seiklusteni!