Minu Saimaa Cycle Tour 300

 Minu Taliharja Vanakuri 101

See, et 2025. aasta jaanuari keskel tuleb Taliharjale tulla, oli selge juba aasta tagasi, kui mu teekond tervislikel põhjustel Haanja Vanakurja kesklaagris katkes. 2024.aasta Vanakurjaks oli vaim valmis, aga füüsis mitte. 2 nädalat tagasi põetud COVID oli korralikult organismi laastanud ja võhm nullis. Seega ei jäänud muud üle, kui aasta hiljem tulla viga parandama ja Vanakurjale koht kätte näidata.

Reede päeval hoiatati saabuva tormi eest, soovitati pigem kodus püsida ja kui ikka vaja autoga sõita, siis kogu eluks vajalik kraam kaasa pakkida. Nii me siis Reenaga pakkisime lumelabida ja kogu rajale minekuks vajaliku instrumentaariumi ning riidevarustuse autosse ja suundusime Roosta poole. Võistluskeskusse jõudes tundus, et ega peale meie seal väga kedagi polegi, tundus täielik vaikus ja pimedus. Aga lähemal vaatlusel selgus, et kämpingutes õrnalt kumava pealambi valgus ei tähendanud lambi ja patareide kontrolli vaid seda, et kogu keskuses oli elekter läinud. Enne tuppa suundumist jõudsid kohale teise ekipaažiga ka meie majanaabrid Caresse, Eneli ja Anneli. Caresse riputas rattalambi lakke ja nii saime meiegi lambivalgusel oma varustust kontrollida ja rajaleminekuks vajalikud riided välja otsida. Kella 22 paiku saime lõpuks elektri ja koos sellega valguse, WC kasutuse ja vee keetmise võimaluse. Hommikuks oli taas tuba pime ja jätkasime piiratud nähtavusega võideldes, et kõik vajalik tehtud saaks. Veidi enne bussi peale suundumist saime taas elektri tagasi ja elu tundus täitsa chill. Veidi enne kl 10 sättisime ennast minekule, et jõuda starti viivale bussile. 

Meie viisik enne starti - Anneli, Eneli, Caresse, Reena ja mina

Enne starti nägime mitmeid kaaskannatajaid, kelleta ei möödu peaaegu ükski 40 kilomeetrist pikem distants - Jane, Ulvi, Mairi, Margit, Argo jt. Kuna minu vorm on terve viimase aasta olnud pigem olematu ja kand jonnib ka juba viimased 6 kuud, siis otsustasin kohe stardist alates võtta väga-väga rahulikult. Meie maja naised libisesid vaikselt sörkides kohe esimestel kilomeetritel eest ära ja teadsin, et selles tempos mina lõppu ei jõuaks. Õnneks otsustas ka Reena, et tal kiiret ei ole ja jääb koos minuga lonkima ja seda retke nautima. Seltsis on ikka väga palju segasem ja toredam kulgeda. Esimesed 8 km möödusid korralikul teel ja sealt edasi läks juba rada kitsamaks ja jätkasime hanereas. Õnneks olid umbes 200 meist kiiremat korraliku "bobiraja" (kitsa renni) ette tallanud ja meie saime rahulikult ilma teelt eksimise ohuta lihtsalt kulgeda. 

Bobirada (põlvini renn)

Esimene medaljon ootas meid Telise piirivalve putkas. Korraldajad olid varem juba meid hoiatanud, et kuivade jalgadega ei pääse meist keegi ja esimene veetakistus ootab meid umbes 13-14. km peal. Vaim valmis, sumaki läbi vee ja niimoodi lumeseguses vees sulistades ja sumbates möödus päris mitu kilomeetrit (vähemalt tundus väga pikalt). Kui jõudsime taas kindale pinnale, otsisime oma kepid kotist välja ja teekond jätkus kepiklõbina saatel. Ootasime, millal meist suure pagasiga rattur mööda kimab, aga teda me rajal rohkem ei näinud. Tundus, et ta oli rattakottidesse pakkinud kogu eluks vajaliku koos väikse varuga isegi. Tal oli tükk tegemist, et selle ratta ja pampudega soisel maastikul edasi liikuda ja tundub, et seal tema seiklus lõppeski. Kõva ja kindel jalgealune oli täitsa mõnus, aga et elu liiga lihtne ei tunduks, aeti meid varsti taas omadega sohu, seekord Viiandi nimelisse. Plirts-plärts ja tiira-taara kitsas rennis ja nii me jõudsime esimesse tugipunkti Vanakülas. Meie tüdrukud just väljusid punktist, kui meie sisenesime. Rõõm oli näha, et neil hästi, naeratus näol ja samm reibas. Margus, keda oleme eelmistel aastatel näinud rajal koos sõpradega, suusatas seekord üksi. Sõbrad olla erinevatel põhjustel rivist väljas. Tugipunkti mehaanik toimetas Marguse suuskade kallal, kuna kraavidest ja langenud puudest üle ukerdamine oli suusale viga teinud. Aga pole lahendamatuid olukordi ja kõigi meie teekond jätkus. Meil Reenaga kand ja varvas ning suusatajal liueldes. Paar topsi mustikisselli keresse ja edasi.  Olime keset karulaanesid omapead. Kusagil 32. km kandis ootas meid teine medaljon ja ca 1/3 rajast sai tehtud. Vahepeal lobisedes ja vahepeal vaikides möödusid mitmed kilomeetrid ilma, et oleks midagi väga erilist juhtunud ja kedagi näinud. Üks raba asendus teisega, kergelt sadas mingit lörtsi ja lume vahepealset ollust ja kraad püsis 0 kandis. Ilm oli selliseks seikluseks mõnus ja lumine mets imeilus (valgel ajal saime seda ilu ikka nautida ka veidi). Kuigi jalad olid kogu aeg märjad, siis õnneks külm ei hakanud kordagi. 

Plirts-plärts ja nii korduvalt

Rabas vesi ja lörts tossu sisse ja kindlamal pinnal jälle vesi sealt plärtsudes välja. Ainukesed sörgisammud tegimegi selleks, et varvastel külm ei hakkaks ja jalad peale vee-etappi veidi kuivemaks saada. Poolel maal ootas meid kesklaager, aga enne seda suunati meid Tänavjärve äärde miljoni vaadet nautima. Kuna oleme seal valgel ajal matkanud, siis teadsime, et järve ääres pole vaatel vigagi, aga pilkases pimeduses läbi tuisu oli vaade nullilähedane. Pöörasime ringi nagu silt käskis ja tuldud teed tagasi. Sellel edasi-tagasi lõigul nägime ka kaasvõitlejaid. Me polegi raja üksi! :) Veskijärve ääres ootas meid soojendusega telk, vorstid, makaronid, tee ja Vana Tallinn. Kõigest väike osa sisse manustatud ja veidi riideid juurde pakitud jätkasime teekonda. Lisasin pika meriino särgi peale varrukad ja jalga "Michelini põlvpüksid" ning kätte kuivad kindad. Taas meriino kiht alla ja tuulekindlamad kindad peale. Meie soe ja kuiv tunne kestis umbes kilomeetri, kui tuli järjekordne "ujumisetapp". Põlvist saadik jääkuubikutega vees tundis vaid üks kehaosa ennast hästi ja see oli mu valutav kand. Kuna peale sulistamist pääsesime jälle suuremale teele, saime teha ka mõned sörgisammud, et jalgadel külm ei hakkaks. Rajal möödusid meist vahepeal pika sammuga pisikesed neiud Riinu ja Angela oma kaaslastega. Uskumatu, kui kiiresti suudavad lühikesed jalad liikuda!? Ja kadunud nad olidki. Päris pikalt saime lonkida Reenaga kahekesi, imestasime aeg-ajalt, et kus me omadega oleme, on see lahtiajamata sõidutee või midagi muud. Igatahes korralikult "bobirada" oli sisse tallatud ja meie ülesandeks oli vaid sellel püsida ja edasi rühkida. Kella pealt tracki väga sel korral vaadata polnud vaja. Kolmanda medaljoni juurde jõudsime koos Mairi ja Ulviga. Saak taskusse ja edasi. Mõne kilomeetri pärast ootas meid viimane tugipunkt - Ivo punkt. Kolmel korral on õnnestunud u 75. km peal Ivoga kohtuda, kes kostitab hea ja paremaga, annab lonksu Vanakest ja saadab jälle teele. Soojas telgis vahetasin ära ühe jala soki, kuna tulitavat kanda ei julgenud tossust välja sikutada (äkki ei saa pärast enam kitsast tossu jalga tagasi). Kui enne tugipunkti saime juba veidi aimu, mis seis meid mere ääres ootab, siis selleks, mis meid teel Põõsaspea neemele ees ootas, ei olnud me päris valmis. Kuigi olime metsas tuulevaiksemas kohas pannud sulejope pealiskihi alla, oli mereäärne teekond oodatust hullem. Vanakuri tegi oma tööd südamega ja sakutas meid ja kotte korralikult. Nii sai ta endale ka minu hõbemati, mille ta koti küljest lahti sakutas. Andis sammu hoida, et mitte tuulega kaasa minna ja keppidest polnud väga kasu, sest teise käega tuli hoida, et müts kapuutsi seest lendu ei paneks. Meri möllas mõnuga, tuul vilises kõrvus ja luidete taga puude latvades. Igaks juhuks uurisin Reenalt, et ega tal talisupluse plaani ole, et tingimused oleks ideaalilähedased - meri läheb seal kiirelt sügavaks, tuul kuivatab veest välja tulles kere kohe ära ja kuna tuul on mere poolt, siis aitab veel kaasa ka kaldale jõudmisel. Miskipärast Reena ei vaimustunud sellest mõttest. Selles tuulemöllus jõudsin mõelda vaid, et meil on vedanud, et vähemalt hetkel ei tuiska eriti ja me pole rattaga. Sellest mõttest läks samm kohe kergemaks. Neeme otsas ootas meid putkake nimega Laibakuur. Korraldajad olid sinna sättinud kosutuspunkti räsitud teelistele - iseteeninduspunkt tee ja energiajookidega. Küll oli see kuur sellel korral õigesse kohta pandud, nagu kingitus keset tormi. Olime seal omapead, ainult roosa karu jälgis toimuvat, aga selles pimeduses me teda kahjuks hästi pildile ei saanud. 

Laipade elustuspunkt roosa karuga

Enne viimast kümnekat pidime veel neeme otsast ära tooma viimase medaljoni. Päris tegu oli, et jalad ikka kividel püsiks ja tuul meid merre ei lennutaks. Kaugemalt paistsid Dirhami sadama tuled, tagasi tsivilisatsioonis! Ja meid saatis täiskuu, mis valgustas korralikult meie rada.

Aga need viimased 10-11 kilomeetrit olid pikad, oi, kui pikad. Vaatamata sellele, et kogu vasak jalg valutas, tuli mul teist korda selliste pikemate seikluste jooksul kõndides uni peale (esimene kord oli suvisel Expedition Estonial viimasel rattaetapil). Silmad tahtsid lihtsalt kinni vajuda ja et und eemale peletada, panin põske Kasekese kommi. Tühjale kõhule veidi vast mõjus, unele mitte. Lonks Cocat ka peale ja vaikselt taarudes edasi. Paar kilomeetrit enne lõppu hakkasime taas kerget seasörki laskma ja see aitas. Uni kadus lõpuks, silmad ei vajunud enam kinni ja vahetult enne lõpusirget nägin mingit kogu enda ees. Tekkis kahtlus, on ta tont või inimene. See oli Kaja, kes oli meie täpikest jälginud ja tulnud meid tervitama. Kui tore üllatus ja kui armas temast, et ennast meie pärast soojast toast välja ajas. Ja 21 h 35 min peale Hosbyst teele asumist olime me tagasi Roostal. TEHTUD! Ja kui rajal oli peamine mure, et ikka lõpus ka pesta saaks ja elektrit oleks, siis Vanakuri oli lahke, tuled särasid ja saun oli soojas. Aga kuna meie asjad olid kämpingus, siis mina ei tahtnud oma valutava jalaga teha ühtegi sammu, mis ei olnud hädavajalik. Sauna me ei läinudki. Finišipilt tehtud, vahetasime paar sõna juba tudust tulnud kaaskannatajatega ja suundusime öömajja. Voodis tundus elu taas ilus. Alates u 15 . km saadik ootasin seda hetke, et saaks jalad tõsta voodile ka lasta valutaval kannal rahus ja vaikuses olla. Aitäh, Reena, et minuga selle teekonna läbi tegid! Taas üks ühine seiklus ja jagatud emotsioon juures. Seekord oli küll korraliku äbariku tunne ja kahtlus, kas üldse limiidi sees lõppu jõuame, aga me tegime selle ära! Tasa ja targu :) 

Korraldajad olid teinud taas väga head tööd ja koos Vanakurjaga korraldasid meile väga ägeda ja meeldejääva ööpäeva. Aitäh! Seekord said õnneks ka Pehmo raja läbijad tunda Vanakurja hambaid mere ääres kõlkudes. Eelnevatel koradadel on pooliku omad kergemalt pääsenud (ei tea nad midagi Hiiumaa nabani vees müttamistest ja teistest ägedatest kohtadest), seekord õnneks mitte :) Ja meie vaprad Merike ja Tuija tegid ka selle seiklusliku raja läbi. Suur rõõm nende üle!

Meeldetuletuseks järgnevateks kordadeks:

Kraad püsis 0 kandis, tuulekülmaga koos umbes -6. Vett ja vilet oli rajal korralikult. Külm ei hakanud.

Rajal kasutasin ära kaasavõetud 2 l Cocast  vaid 0,5. Kulus 2 ibukat ja 1 Dolmen (kannale need ei mõjunud). Söögikraamist läks käiku 1 Kalevi batoon, 2 Kasekese kommi ja veidi juustupatsi (lisaks kesklaagri kuivanud makaronid ja vorstid). Joogipunktides läks ka paar topsi teed ja paar lonksu Vanakest. Laibakuuris võtsin 2 lonksu Battareyd (ka ei mõjunud unele, küll aga seedimisele).

Riietus sai valitud väga õige. Pikk meriino pluus, jooksuvest (taskutes batoonid ja šokolaadid), BD suusajope, Crafti jooksupüksid (tuuletõkkega), CEP sokid ja La SPortiva kõrgemad veekindlad tossud. Kesklaagris lisasin poolpüksid, varrukad ja teised kindad ja 75. km tugipunktis vahetasin ära parema jala soki. Ka õige valik, sest midagi hakkas sinna päka alla tekkima. Vasak kand, mis on juba pikalt jamanud, hakkas valutama umbes 15. km peal. Enne mere äärde jõudmist lisasin sulejope pealiskihi alla. Lõpupoole hakkas kas kanna hoidmisest või millestki muust kogu vasak sääreluu valutama. Kohati oli päris kannatamine, aga katkestamise mõtet ei tekkinud kordagi.