MInu Ironman

 UTVV 2025 Ultra Trail Vipava Valley Gladiator 60,  26.04.2025 Lugu sellest, kuidas meist said Gladiatorid.  Septembris 2024 paiskas Air Baltic müüki soodushinnaga lennupiletid ja pakutavate sihtkohtade seast leidis Reena meile kõige sobivama olevat Ljubljana, kuna soodusperioodil toimub Sloveenias UTVV mägiultra. Kuna paaril korral on kodusel pinnal proovitud ultrat ja ka võimaluste piires mägisemat maastikku, tundus igati ahvatlev külastada Sloveeniat ja nautida sealseid künkaid. Kuigi reisi ja jooksu distantsi valimisele sai kulutatud vähem kui pool tundi, sai seekord tehtud mõistlik valik ja 110 km asemel piirdusime 60 km distantsiga. Ja oi kui tänulik ma selle otsuse üle rajal olin, isegi korduvalt :) Õnneks sobisid pakutud kuupäevad ka Tuijale ja Katrinile ja üle mitme aasta sai taas meie neljane naistekas matkareisile minna. Nädal enne reisi osalesime Reenaga aerutamismaratonil ja saime teist korda linnukese kirja Võhanu maratonil. Sel korral oli ilmataat aerutajat...

 Minu Taliharja Vanakuri 101 See, et 2025. aasta jaanuari keskel tuleb Taliharjale tulla, oli selge juba aasta tagasi, kui mu teekond tervislikel põhjustel Haanja Vanakurja kesklaagris katkes. 2024.aasta Vanakurjaks oli vaim valmis, aga füüsis mitte. 2 nädalat tagasi põetud COVID oli korralikult organismi laastanud ja võhm nullis. Seega ei jäänud muud üle, kui aasta hiljem tulla viga parandama ja Vanakurjale koht kätte näidata. Reede päeval hoiatati saabuva tormi eest, soovitati pigem kodus püsida ja kui ikka vaja autoga sõita, siis kogu eluks vajalik kraam kaasa pakkida. Nii me siis Reenaga pakkisime lumelabida ja kogu rajale minekuks vajaliku instrumentaariumi ning riidevarustuse autosse ja suundusime Roosta poole. Võistluskeskusse jõudes tundus, et ega peale meie seal väga kedagi polegi, tundus täielik vaikus ja pimedus. Aga lähemal vaatlusel selgus, et kämpingutes õrnalt kumava pealambi valgus ei tähendanud lambi ja patareide kontrolli vaid seda, et kogu keskuses oli elekter lä...

Minu Võhandu 100 Võhandu aerutamismaratonist olin kuulnud juba aastaid ja et see olevat äge üritus. Minu jaoks oli see arusaamatu - istud 20 h paadis paigal, vehid kätega 100 km järjest, heal juhul veel külmetad ka, istud tagumiku kangeks ja mis selles saab ometi toredat olla...Täiesti arusaamatu, miks peaks keegi seda vabatahtlikult tegema, ja eriti veel,  kui pole paadiga sinasõber. Aga mõte oli kuklas ikkagi vaikselt tiksunud, sest seda teevad ka täiesti tavalised inimesed, kellel puudub meeletu aerutamiskogemus ja pigem on harjunud liikuma maismaal. Äkki tasuks ka ikkagi proovida. Eelmisel aastal õnnestus kohtuda ägedate aerutamise tüdrukute Anette ja Lindaga, kuulata nende muljeid Yukon 1000 läbimisest Alaskal ja siis tundus see Võhandu nagu lastelaager suurte maailmas ja otsus oli sündinud. Tuleb järgmisel aastal stardis olla. Ja kuna Reena üldjuhul väga ei puikle vastu igasuguste lolluste läbitegemisele, siis oli ta märkamatult ka "paadis". Suur plaan hakata harjutama ...

 Minu Ironman Tsiteerides klassikuid - selleks, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest. Ma ei hakka siin heietama sellest ajast, kui rohi oli rohelisem vaid ajast, mil käisime Reenaga kaasa elamas Ironman 2021 võistlusele. Kõigepealt ergutasime kangeid naisi ja mehi kodu juures rattaraja ääres ja kui sealt ratturid otsa said, kimasime Roccasse, kust jõudsime kaasa elades Noblessnerisse. Ootasime ära, kui viimased lõpetajad jooksurajalt naasesid ja hakkasime auto juurde tagasi vantsima. See energia ja emotsioonid, mida seal kogesime, olid kirjeldamatud. Tagasiteel auto juurde mõtteid vahetades jõudsime ilma igasuguse eelneva hoiatuseta selleni, et me peame olema järgmisel aastal 70.3 rajal. Ja  nii see läks, alustasime ettevalmistustega ja 2022 tegime läbi pool Ironmanist. See ei olnud kerge, aga ka mitte nii raske, kui kartsime. Ja finišijärgsel arutelul jõudsid meie kosmosest tulevad mõtted üksteise pähe ja otsustasime nagu muuseas, et järgmisel aastal oleme me I...